Euroopastumine

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Euroopastumise üks kõige varasem kontseptsioon pärineb Inglismaal asuva Keele ülikooli professorilt Robert Ladrechilt (1994), kes defineeris euroopastumist kui "…poliitika sisu ja vormi ümberorienteerumise järkjärgulist protsessi, mille tulemusena Euroopa Ühenduse poliitiline ja majanduslik dünaamika saab üheks osaks rahvusriikide poliitika ja otsustamisprotsessi organisatsioonilisest loogikast"^[1].

Natuke teistsugune definitsioon pärineb Inglismaal asuva Exeteri ülikooli professorilt Claudio Radaelliilt, kes kirjeldab euroopastumist kui protsessi, mille käigus (a) konstrueeritakse, (b) laiendatakse, (c) institutsionaliseeritakse formaalsed ja mitteformaalsed reeglid, protseduurid, poliitikaparadigmad, stiilid, moodused, kuidas „asju tehakse“ ja jagatud uskumused ning normid, millised on esmalt määratletud ja konsolideeritud Euroopa Liidu otsustusprotsessides ning seejärel inkorporeeritud siseriiklike diskursuste loogikasse, identiteetidesse, poliitilistesse struktuuridesse ja avalikesse poliitikatesse”.^[2]

Euroopastumine viitab paljudele seotud nähtustele ja muutuste mustritele:

• Protsess, mille käigus mitteeuroopalik objekt (näiteks: kultuur, keel, linn või rahvas) võtab tinglikult vastu mitmeid euroopalikke omadusi.
• Väljaspool sotsiaalteadusi viitab tihti euroopastumine Euroopa mandrilise identiteedi kasvule või poliitikale üle rahvuslike identiteetide ja sisepoliitika.
• Euroopastumisele võib viidata ka protsess, mille kaudu Euroopa Liidu poliitilist ja majanduslikku dünaamikat integreeritakse riikide poliitikasse^[3] .